Rooma

Rooma reis 3 - 5. august 2013

Rooma tripp tuli väga ootamatult. Nimelt Karmen ja Kaie tulid Itaaliat avastama ning muuhulgas jõudsid oma avastamistega ka Camaioresse, kus rääkisid mu perele, et lähevad Rooma, mille peale Paola oli muidugi kohe, et davai, Kreete, lähed ka. Ilmselgelt asi vastuvaidlemisele ei kuulunud ja nii olingi kohe koha Rooma poole teel. Kuna aga reis jõudis kätte tõesti etteootamatult, ei olnud ei mul ega Lilianil ööbimiseks kohta ja üritasimegi seda öö enne reisi kuskilt leida. Läks nagu ta läks, sellest hiljem. Ühesõnaga öö möödus nii mul kui Lilianil internetis, teised magasid rahulolevalt, meie kahe uni piirdus aga 1,5 tunniga. Paras puhkus enne reisi ometigi...

Hommikul tuli Lilian veel jalgsi minu juurde ning Mauro viis meid Viareggiosse rongi ootama. Esimene peatus oli Pisa, sest otse odavat rongi Rooma ei läinud. Kuna ma suutsin 2-3 päevaga eesti keele rääkimisega natuke juba ära harjuda, suutsin rongist väljudes ühelt jalgrattaga majandavalt mehelt küsida: „Tahad, ma tõstan vä?“ Ma ise ei saanud arugi, ainult Lilian hakkas naerma ja siis sain aru, et olin suutnud itaallasele tõeliselt õudusliku grammatikaga eestikeelse küsimuse lajatada. Igatahes, alla ma ta ratta rongilt tõstsin, aitäh ta mulle ütles ja elu läks edasi.

Pisas jagunes meie seltskond kaheks: poolkohalikud Lilian ja mina ning turistid Karmen ja Kaie. Poolkohalikud suundusid varasemale rongile, ülejäänud 50% seltskonnast jäi Pisasse ning tuli hilisemaga. Võiks arvata, et lasime kohe silma looja, aga kus sa sellega. Rong sõitis kokku 3,5h (kui ma ei eksi) ja magasime sellest maksimaalselt pool tundi. Oli meil ometi kaasas Conadist toodud Conadi märjuke ja juttu jagus.

Roomasse jõudes polnud kummalgi meist halli aimugi, kus oleme ja kuhu suunas peaks punuma pistma. Ümberringi oli kõik erilist china träni täis, odavad olid asjad muidugi ka. Mina kui natuke päikeseprillihoolik ei suutnud muidugi vastu panna ning ostsin endale Rooma hiinlaste rõõmuks 5 eurised plastikujupid silmade ette. Lucrezia arvas mu sajast paarist prillidest, et ma olen puhta lolliks ikka päris kindlasti läinud. Aga kammoooon, Eestis võib sellist odavat ebakvaliteetsete, aga moodsate prillide paradiisi ainult unes näha, kui sedagi.  Tagasi Rooma. Võtsime siis suuna täiesti suvalises suunas, kaarti meil ei olnud, aga leidsime, et selle soetamine olevat üpris tark tegu. Nii ka sai ja varsti oli meie käte vahel kena parasjagu pisike PLASTICized  kaart. Müüjatädi päris täpselt ei osanud öelda, kus me oleme ja näitas umbkaudse koha, millele suhteliselt lähedal oli ka ei miski muu kui Colosseum. Ütlesin Lilianile mingi hetk, et kas ta näeb, mis tänav meist paremale jääb, sest mu enda silm ei seletanud, mille peale Lillu vaatas vasakule ja hõikas nii, et kõik turistid kuulsid: „Colosseum!“ Nähtavasti viivad kõik teed mitte ainult Rooma vaid kohe ka Colosseumi juurde. Tegime selle imetabase ehitisega siis tutvust, ma üritasin kännu otsas silda visata, mis lõppes vaat et peapõrutusega, Lilian vahetas selle ees riideid. Klõbistasime veel veidi ringi ning siis asusime ülejäänud kompaniid ootama.

Edasise päeva veetsimegi suuremaid ja väiksemaid vaatamisväärsusi mööda kolistades. Õhtusöögikohta otsisime no surprise there terve sajandi, mitte et valik oleks väike olnud, vastupidi, valikut oli kui palju, aga arrrvata on ju, et neljane salk, ei suuda ühisele otsusele liiga kiirelt jõuda. Lõpuks seadsime end siiski ühes kohas õdusalt sisse ja asusime sööma, kellele pasta, kellele pitsa – nagu ikka. Pudel veini anti meile nii öelda tasuta, aga eks see ole tegelikult söögihinnakirjas, palju selle pitsa ja makaronide peale raha reaalselt ikka kulub. Lilianiga kahe peale sai kergemat sorti koerustükk ka korda saadetud, aga sellest ei saa me valju häälega veel rääkida, kui kunagi õige aeg käes, siis. Nalja igatahes jagus rohkem kui üheks päevaks, siiani on naljakas sellele tagasi mõelda. Karmen ja Kaie lasid enne kümmet juba jalga, et enda couchsurfingu tüübi juurde minna. Meil Lilianiga endiselt öömaja ei olnud, sest öised kirjad, mis teele saatsime, ei olnud andud oodatud tulemusi. Niisiis kümne ajal olime sammud seadnud taas Panteoni juurde (ma suutsin seal veel ülekere jäätiseplögaga kokku saada, mis keegi oli seal ühele äärele laiali puistanud) ning asusime nutika telefoni abil öömaja otsima. Üks backpackersite hostel 16 euri öö eest saigi välja valitud ning seadsime end seda otsima. Panteoni juures olid veel kaks Hollandi kutti, kes meilt küsisid, kus kaardil asume, rääkisime törts juttu ja kui nad kuulsid, et meil pole öömaja, siis nad vaid muigasid selle peale ja lasid varsti jalga, et jõuda oma magalasse. Meie Happy Days nimeline hostel oli elamus omaette. Esmalt sisseregistreerumine, kus minu ID-kaart neis parasjagu segadust tekitas, asi lõppes sellega, et mind kutsuti arvuti taha, et ise oma andmed sisse toksiksin. Riigi ja nimega olid nad ise maha saanud, ehkki mu perekonnanime teatud täht oli ilmselgelt liig mis liig ja nii olimegi hostelisse registreeritud nime all loll. Kiire dušš, meil duššigeeli polnud, kuid õnneks leidus seda sealses vannitoas, kui seda nii võib nimetada. Lõhnasin hiljem küll kui üks õige pestud mees kunagi, aga hei, vähemalt olin puhas. Meie lukstoas leidus ees viis nari, millest meile anti kaks ülemist koikut. Peale meie oli toas veel 1 tundmatu päritoluga tüdruk, 1 samuti tundmatu kodumaaga kutt ning lisaks 3 karvast ameeriklast, kes öösel tuppa aurasid. Hommikuks magas üks neist põrandal ja ega väga talle seda ette heita ei saa, sest öö otsa oli kuumust kindlasti üle 30 ja magamine oli üks paras iseendaga võitlemine. Hommikul enne üheksat lasime Lilianiga sealt jalga ning olime tänaval, kus oli normaalne temperatuur, mis aga päeva peale aina kerkis ja kerkis. Ostmishullud nagu me oleme (või nagu ma olen) ostsime endale veel tänavalt mõlemad endale lebopüksid ja suundusime hommikusöögi kohta otsima. See leitud, hommikusänkarid manustatud, asusime enda asukohta selgitama, selgus, et oleme Vatikanist vaid paari sammu kaugusel. Aga kuna olime lubanud teistele neidudele, Vatikan nendega koos üle vaadata, otsustasime esmalt mujal ringi vaadata. Lilian sattus raamatulummusesse, sest jõe ääres oli inglisekeelseid raamatuid hea hulk ning hind oli soodne. Kui Eestis jõuad raamatupoes kolm korda hinna peale ära minestada, siis seal oli kõik mõistusepärane. Mul oli küll kange kihk ka omale mõni foliant soetada, aga kuna peas mõlkus 20kg pagasit, jäid raamatud ostmata. Kui kunagi tagasi lähen, siis ostan. See, et Roomat veel külastan, on ju selge, sai müntki Fontana di Trevisse visatud.

Kuna turistide osapoolel läks kole kaua Vatikani jõudmisega, otsustasime lõpuks selle ära vaadata ja jäime ÜLIvähe hiljaks, et näha ei kedagi muud kui paavsti ennast. Kuulsime, aga kui Peetruse väljakule sisse jõudsime, liikusid rahvahordid sealt juba välja ja papa (nagu itaallased ütlevad), oli rõdult kadunud. Jõlkusime seal veel veidi ringi, sai tehtud päeva parim WTF-nimeline pilt Lilianist. Varsti ei jaksanud me Vatikani pühapaistes enam olla ning suundusime otsima poodi (mille leidmine Roomas on sama raske kui jalgrattaga meres sõita), et osta karastusjooki ning midagi hamba alla. Ja sellest sai vingeim lõuna Roomas, vähemalt mulle. Tänaval oli nii abivalmeid inimesi, et tegid kohe südame soojaks ja ka neid, kes tahtsid hirmsasti juttu puhuda ja rääkida maailma hädadest. Eelistasin esimesi. Üks hetk ilmusid Karmen ja Kaie ka välja, tegime sightseeingut, rääkisime oma ööst nemad enda omast ja tiksusime lihtsalt mööda linna ja parke ringi. Sai selgeks, et neil ei õnnestunud meid smuugeldada enda couchsurfingu juurde, niisiis teine öö Roomas ja teine öö teadmatuses. Õhtu lõpetasime Hispaania treppidel ja seal, olime päeva jooksul juba väga palju oma meili ja CS vaadanud, aga ei kuskilt mingit vastust öömaja kohta. Kui olime Lilianiga juba jõudnud mõelda, et võime vahetustega öö sealsamas treppidel ka veeta, avastasime, et olime CS-st vastuse saanud. Kohe rohkem kui 1 inimene tahtis meid ühtäkki enda juurde öömajale. Arvake ära meie võidujoovastust… Pikka juttu polnud, saatsime vastuse, sisuga jaaaaaa, me tahame ikka veel tulla ning varsti avastasimegi end Rooma metroost sõitmas linna lõunaossa, kus meid auto peale korjati ja olimegi õige pea pestud ja voodis. Oma hostiga saime heal juhul 30min juttu puhuda, hommikul läks ta ise tööle, meil käskis lahkudes ukse lukku keerata. Kas kujutate ette, et Eestis keegi kaks võhivõõrast oma koju üksi jätaks?

Kolmanda päeva veetsime poode kammides (mulle sobis suurepäraselt puhtalt poes oleva konditsioneeri tõttu, sest väljas oli endiselt kõvasti üle 30kraadi), meil oli Lilianiga üks suurprojekt külastada Hard Rock Cafe, sellega saime ka ühele poole ja süda rahul. Varsti olimegi rongis. Kusjuures mulle tundus, et tee raudteejaama oli lühem kui tee piletimüügikohast meie perroonile. Rongisõit oli taaskord väga lustakas, naersime ma ei tea mille peale, pakkusime kõrval olevale mehele küpsist (ta oli sellest kohe äärmiselt meelitatud, lahkudes tänas meid selle ühe küpsise eest). Reisi ühel hetkel laotasime kõik oma kodinad toolidele laiali, et kottides korda luua ning üks kulminatsioon (sest neid oli raudselt mitu selle rongisõidu ajal) oli aluspükste kokkuvoltimise erinevad tehnikad. Nagu selgus, võib leida mitu eri võtet kuidas trussikud ideaalseks voltida.

Pisasse tuli Mauro meile õhtul vastu ja viis oma my car is crap autoga koju ära. Teel nägin ära oma elu esimesed prostituudid. Neid pidi saama vastavalt maitsele, näha oli seal särgiga, veidi väiksema särgiga ja särgita tegelasi ja siis veel neide, kes tegelikult ei olegi neiud. Ühesõnaga, igale maitsele pidi olema.

Igati väärt reis!