Kui lõpp oli lähedal

16. – 18. august 2013

Viimased päevad Camaiores. Kui kurb see kõik on, tead, et kohe tuleb lõpp ja ei näe nii kalliks saanud inimesi enam niipea. Käin ringi sellise kummalise tundega. Mõtlen endamisi, et viimane kord Del Dottos olla, viimane kord kui näen tädisid, onusid, vanaema, vanaisa, baari ülivingeid inimesi. Juba tulevad lahkumismusid, head sõnad ning hüvastijätud.

Reedel tuli Lilian meie poole ööseks, sest ta polnud siiani Lucianas käinud, mis on ometigi patt. Õhtusöögi eest hoolitsesime mina ja Lucry. Pitsaõhtu ootas ees. Sai omajagu nalja, kui asi kiirelt kokku võtta. Õhtusöök möödus meie pere jaoks väga ebatraditsiooniliselt ja sai otsa kole kiirelt. Õhtuks varusime Lilluga veel veini, sest Itaalias muud moodi ei saa. Eestis läheb selle koha pealt kohe raskeks :) Oma veinid lahendasime öö jooksul ära, mingi hetk laulsime karaoket, repertuaar ei olnud miski muu kui Blurred Lines ise. Magasime tundi neli ning hommikul Lucianassssseeeeee, ohh, mulle nii meeldib seal käia, kenad chillimise päevad alati nagu ka seekord. Lillul oli hommikul ainult kole paha olla, ma olen vist suve jooksul juba karastatud ja tundsin end kui inglise kuninganna. Päev mööduski foosballi (kui ma suureks kasvan, siis pean selle endale hankima!!!), nalja, lebotamise ja lõunaune seltsis. Siirdusime kolmekesi, kaks eestlast ja Lucrezia, maja teise poolde, kus askeldab Leonardo ja viskusime kõik end samas voodis siruli. Mul oli päris magus uni, sest eelnevad päevad ja olgem ausad terve suvi on olnud tegus tegus tegus. Muuhulgas kuulusus päevakavva veel mitte just väga mõistlikus koguses Cocat, ma ei joo terve aasta jooksul never nii palju kokat kui nüüd Lucianas. Ja kui juba selline kange kraam mängus, peab ikka nalja saama ka. Ma polnud kaua aega eesti keeles rääkinud ja kohe juttu jagus siis. Igatahes, ma ei mäleta enam, milles asi seisnes (Lilian, kui mäletad, värskenda mu mälu, eks), aga Lillu jõi siis „rahumeeli“ kokat ja midagi oli ikka väga naljakas, sest ühel hetkel purskas Lilian kogu selle kokat suust, ninast, ja ma usun, et kõrvadest ka, välja. Köök oli jooki täis ja ma ka. Head ajad! Lilianil võib-olla nii hea ei olnud, tal oli selline ära lämbumise nägu natuke ees, aga viimaste andmete järgi ta elab veel!

Päeva lõpuks Lucianas suutis Mauro küsida veel ühe pommküsimuse Lillult. Aga sellest siia pikemalt ei kirjuta, ma ise vähemalt mäletan, mis värk oli. Lilian ise kindlasti ka, sest no sellised vapustavad sündmused ei saa nii kergelt meelest minna.

Järgmine hommik, oli pühapäev, mis tähendas pannkoogihommikut. Tegime Lucryga neid ikka korraliku laari. Panime endale piiri ette, kui palju tohime ära süüa, sest varutud oli head paremat, et üks pannkoogitort valmis mäkerdada. Loomingulisust jagus ohtralt. Köök nägi välja nagu seapesa, me hävitasime omajagu toormaterjali enne koogiks saamist. Tort tuli hea ja nüüdsest oskab üks väike itaallane ka pannkoogi flipiga ümber keerata, mille üle ta on ääretult uhke ja mina samuti.

*Teadke, et kui lähete pakkima, sest käes on pmst juba viimane hetk selle tegemiseks, lõppeb asi suuremat sorti segapudrukapsa ja fotosessiooniga, aga nii ongi õige!

Viimsed lehvitused Lucianast

Kui see tekst nüüd oma ülesehituselt ja grammatiliselt poolelt ei hiilga, siis süüdistada võib hilist õhtutundi, mis murrab.