Occasionally

Pisitasa gümnaasiumi lõpu poole sammumine käib täie hooga. Esimene hinnegi kätte saadud, Luntsu oma täies hiilguses üllatas meid tunnikontrolliga. Rets samuti peal, seoses sellega on olnud palju segadust ning närvilisust, kuid peaasi, et Puugid (uued kümpad) saaksid Noarootsi Kuningriigi täieõiguslikeks kodanikeks. Mis retsi juures kõige toredam (vähemalt kaheteistkümnendikele, ma usun) on see, et me kõik saame endale päris oma kümpa, kes on terve retsi aja meie alluv ning kostitab meid kõigega, mis Kobrastele meelejärele on. Pluss sööklas saab seaduslikult trügida. 

Sellel nädalavahetusel oli meil Karmeniga üks suurprojekt, nimelt tegime oma toredas Ülikooli korter kuue vasakpoolses tagumises toas remonti. Nüüd on meil tunduvalt kaunim tuba, kus on ka üks puu. Pildid varasemast ja praegusest tulevad ka millalgi. Korterikaaslasi ootab ees veel üks üllatus, mis me korda saatsime, õhtul näeme, lägenhet sex'lased!

Hetkel on mul pea pulki täis, sest nii palju on kuidagi teha, aga aega ja viitsimist ei näi kuskilt tulemas, ma tean, et see on tegelikult kättevõtmise asi, aga no ei suuda. Vahel lihtsalt on nii, et ei taha, viitsi ja ongi kõik. Innustust tarvis. Laua serval on mind ootamas "Kihnu Jõnn", kõige pisem raamat, mis kunagi kohustuslik olnud, kuid isegi seda ei viitsi lugema hakata, palju parema meelega lebotan niisama, magan, ja mängin arvutis spider solitare. Tegelikult olen ma siiski tubli olnud, rootsi keele grammatika on enam-vähem üle vaadatud ning ka sõnu omajagu õpitud. Ma arvan, et vahel ei peagi kõike liiga ruttu ära tegema, siis on ju rutiinist puhkust, saab veidi närvikõdi. Nt enne kirjanduse tundi, kui kodutöö tegemata ja Anita vaatab üle klassi nördinud näoga, sest 25-st on Smuuli "Mina, kommunistlik noor" vaid viiel õpilasel proosasse pandud.

Mu päeva sooviks on, et mu õde endast rohkem märku annaks. PS järgmine nädal on meil ajavaheks vaid 1h.

Sügis oma ilusate värvidega on lõpuks akna taha jõudnnud.