Lõpuks rannast. Randa minek on siin kohe suuremat sorti ettevõtmine. Süüa võetakse mere äärde minnes tihti nii palju kaasa, et selle kogusega elaks Leningradi blokaadi ka üle. Isegi kui lõunasöök on olnud kodus, võetakse ikkagi parasjagu nosimist kaasa. Samas saan sellest aru, sest siin on nii kuum ja energiat kulub omajagu.
Rannasüsteem on selline, et igaüks kes tahab randa minna, on nii öelda ühe ranna liige. Meie ranna nimi on Ilva ja järgmisel suvel saab 50 aastat sellest, kui pere on bagno Ilva-s käinud. Eile vaatasime just Paola titepilte sellest, kuidas ta Ilvas sulistamas käis.
Lido di Camaiores on erinevaid randu kokku üle 90, igaühele neist kuulub teatud meetrid rannaäärt. Rannas on kõigil oma isiklik umbrellone (päikesevari on vast selle eestikeelne nimetus), toolid ja kabiin duššiga, mis on igati mõistlik, sest vesi siin on ikka soooooolane. Rannad on erineva hinnaklassiga olenevalt sellest kui fancy-ga tegu on. Meie oma on lihtsam, üks bassein, mille eest peab eraldi 5 EUR maksma, kui sinna sulistama tahad minna ja kümmekond rida umbrellasid. Nonna Luigia rand Ariston on uhkem, neil on seal suurem basseinilugu ja sulistada võid nii kuis ise jaksad. Liliani pere rand on aga eriti suurejooneline – trenažöörid, möllud värgid. Aga kokkuvõttes paistab päike igal pool samamoodi. Rannaliikmeks olemine maksab aga kõvasti. Küsisin Fransescalt millalgi, et palju see on, täpselt ta ei mäletanud, aga kui tahad nt juunist augustini rannas käia, maksad mitte sadades vaid üle tuhande (isegi mitmetuhande) euro kindlasti. Lido di Camaiores ja Viareggios on ka paar tasuta randa, kus inimestele on eraldatud heal juhul 20m rannariba ning need on alati puupüsti rahvast täis.
Igal rannal on omad värvid, Ilvas on toolid ja umbrellad näiteks kollase-punase triibulised. See on tõenäoliselt selleks, et sa oma ranna ära tunneks, sest siin on kombeks rannas olles mööda mereäärt kõndida. Inimesed lihtsalt patseerivadki edasi-tagasi ja ajavad juttu. Mulle tundus see algul üsna kummaline, aga nüüd rakendan ise ka. Ning loomulikult on igas rannas oma rannavalvekutid :)
Ja randa minek on mõttetu juhul kui saad seal olla nt vaid 2 tundi, ikka rohkem rohkem. Minu maksimum päev rannas oli koos nonna Rosannaga, kes on natuke rannahull :) See oli siis, kui Paola ja Lucry olid Ventotenes laagris. Ühesõnaga hommikul enne kümmet jõudsime vanaemaga randa ning lahkusime sealt peale kuut õhtul. Selline korralik beach day.
 |
| Ariston beach |
 |
| nonna Luigia, Lucrezia ja Cosimo |
 |
| Need kivid lähevad ülikuumaks |
 |
| Aristoni kabiininäide |
 |
| Meie umbrella |
 |
| Marta ja Lucry |
 |
| Ilva |
 |
| Ka äikese ajal võib rannas olla |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar