Algas asi nagu ikka Öölaulupeoga, seal jäin ilusti haigeks, mis on siiani veel rõõmsalt minuga kaasas, kuid pidu oli see-eest väga lõbus. Erilise mälestuse jättis loomulikult säärane lugulaul nagu "Kui kallist kodust läksin", mida sai korralikult üüüüüratud, eespingi rahvale oli meie esitus kindlasti väga meeltmööda.
Teisipäeval oli mul ikka ülihalb (sest kui haigeks jääda, siis ikka korralikult ja palavikku ka sekka) olla, pidin tegema veel ühe ettekande moodi asja skandinavistikas, ma ei kujuta ette, kas keegi mu jutust aru ka sai, olin mattunud salli ja pusasse ning hääl oli korralikult ragisev KUID ega see ometi ei seganud, et võistkond Pisa torn Tornijooksus III koha ära tooks, aplauuuus :) Peale seda oli meeleolu kohe kordades parem, õhtul sai ikka Mailise ümar number ära tähistatud ning üleüldse möödus Walpurgi öö väga piduselt.
Mul on juba tunne, et ma kirjutan mingisugust kronoloogilist päevaraamatut siin: nüüd tuleb kolmapäev. Ooo, kolmapäev oli väga khuuliouumuuliouuuu. Sain kursakalt kirja, et kas ma ei tahaks tulla Maabowlingut mängima. Mul polnud halli aimugi, mis see olla võiks, aga mis seal ikka YOLO noh :D Väga hullumeelne võistlus oli, laperdasin seal ikka korralikult ringi ja olin paras mudaloom lõpuks, aga tiim oli super ja ellu ma jäin. Nii, sai siis bowling peetud ja edasi tuli käsnakalle rahvastepall, mõtlesin, et olgu, teeme ära. Tegime nii ära, et saime II koha! tegijad ikka, ma olin muidugi porisem kui enne ja kui läksin sinna dressides, teadmisega, et lähen peale võistlust jooksma, siis ega ma kuskile enam ei jõudnud küll. Lõpetasime hoopis Fastersis võidukupongi realiseerimisega, seal oli veel humoorikas seik 40 ülearuse sendi ja peekoniviiluga, aga seda lugu võite mult kunagi hiljem küsida. Ahjaa, üks eredamaid hetki käsnakallest oli selline, et olin viimasena platsil ja siis mingi lamp vend hüüdis kuskilt Pirogovi sügavustest: "Lööge see moor välja!" Ma olin kohe sõnatu, mõtlesin, et hüüan talle vastu, et armastan teda ka kuid see mõte tuli 2 sekundit liiga hilja ja selleks ajaks oli lahing juba uuesti täies hoos. Aga kallis ätt, kui sa seda juhtud lugema, siis tea, et tunded on vastastikku sama kuumad.
Neljapäeval puhkasin, et reedel asuda Tudengiekstreemi rajale, mis oli lihtsalt taevalik. Märksõna on toru, toru ja veelkord toru. Asi lõppes sellega, et mind lihtsalt lükati ja tõmmati ja sada imevigurit veel, aga lõpetasime kõik rõõmsalt tünnisaunas. Ma polnudki sellist atribuuti varem külastanud, nüüd julgen soojalt soovitada. Siiski, enne tünnisauna sain loosi tahtel individuaalülesandeks veel mingi eriti õudusliku vesijalgratta, mis Emajõe voolus eriti hästi end koos minuga ei tundnud. Või vähemalt ei tundnud ma end temaga hästi. Keeramine talle väga ei istunud ja mulle ei istunud, et talle see ei istunud, ühesõnaga mässamist oli oi kui palju, aga kaldale ma jõudsin.
Laupäeval veel kiire lumesõda koos kaasbiuksidega ning pühapäeval puhkasin vaimu ja vaatasin, kuidas teised Emajõkke lendavad.
Aitäh kõigile tiimimeestele ja -naistele, teiega võib teinekordki sõtta minna!
Lõpetuseks pilte, sest et picture-or-it-didn't-happen.
Pilte sain interneti avarustest, loodan, et ükski fotograaf mind selle eest haamri alla ei saada.
 |
| Sügiseste tudengipäevade musklinaiste kaks esindajat |
 |
| Peale ekstreemi kõlas tünnisaun õige kena |
 |
| Lihtsalt surm |
 |
| 8 |
 |
| Pisa torni võidukas meeskond Tornijooksu autasustamisel |
 |
| Maabowling polnud üldse mitte kergete killast. Panin ikka külje maha, aga nagu näha siis rahvale see sobis. |
 |
| Ma pole päris kindel, mis siin toimub, aga tädi taga näib mind eriti kartvat. |
 |
| Bioloogide tiimi lumesõda. |
 |
| Käsnakalle rahvastepallis sain oma võrkpalli jäänuki viskekätt demonstreerida - töötas veel. |
 |
| Kui juba hüpata, siis ikka kogu tiimiga. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar